Kogemuslugu: enesekindlamaks läbi veebiarenduse praktika

Usalda elu

Olen alati unistanud, et teen tööd siis, kui saan, sealt, kust tahan ja seda, mis meeldib, aga see tundus suhteliselt kättesaamatu plaanina, kuniks hakkasin nägema enda ümber inimesi, kes reaalselt elavadki nii. Usun, et iga asi siin elus tuleb täpselt siis, kui inimene ise on valmis seda vastu võtma ja see, mis peab tulema, tuleb nagunii.

Ma olen 30 aastane naine, kes ei leidnud pikalt seda “oma asja”. Kindlasti mängis rolli üldine tervislik seisund: olin arvestatavas ülekaalus ja aastaid põdenud depressiooni. Seetõttu mul polnud lõpuks huvi isegi kodust välja minna. Olin õppinud varasemalt arhiivindust ja arheoloogiat, siis suundusin õppima restoranijuhiks (sh on mul koka kutsetunnistus), töötanud hoopiski müügiesindaja ja projektijuhina väikeses smuutidega tegelevas ettevõttes ning kui aeg oli sealmaal ja kõigest sai kõrini, otsustasin, et hakkan emaks.

Kui olin üle kahe aasta kodus olnud, sh töötuna otsinud “oma kohta” tööturul, üleüldiselt mõtisklenud, mida ma elult tahan ja mis peamine – saanud tervise korda, käis mul peast läbi mustmiljon mõtet alustades blogija elukutsest kuni videomontaaži alal või toitumisnõustajana oma ettevõtte loomiseni. Ükski idee polnud piisavalt hea ja julgust nappis, et haarata härjal sarvist.  Ühel päeval küsis minu abikaasa: “Kas sa pole mõelnud programmeerimist õppida?”. Vastasin teda põrnitsedes järsult “Ei”. Aga uss hakkas närima, sest järjest rohkem hakkas selline väljavaade sobituma minu väärtuste, pikemate eesmärkidega ja soovidega. 

September 2021. Nädalaga läbisin potentsiaalse koolitusettevõtte infotunni, konsulteerisin karjäärinõustajaga, võtsin vastu otsuse, ajasin korda Töötukassa paberid ja alustasin õpinguid JavaScripti kursusel. Hüppasin pea ees tundmatusse ja algas igal nädalavahetusel toimuv koolitee. Olin seda käinud ju mitmeid kordi, aga lapse kõrvalt oli see hoopis midagi muud. Mõõnasid oli palju, tõuse veidi vähem, aga pidasin vastu, sest “Pooleli ma ju ometi ei jäta” mõte karjus peas ja toetus abikaasa ning tugivõrgustiku poolt oli nii tugev, et tekkis tunne nagu loobudes poleks mitte ainult ennast, vaid ka kõiki lähedasi alt vedanud. Toetasin end lisakursustega, andsin endast parima ja tundsin, et arenen järjest edasi, kuid inimesena, kes pool aastat tagasi ei osanud ühtegi rida HTML koodigi lugeda, ei julgenud ma kuhugi tööle veel kandideerida. Tundus, et igal pool nõutakse lisaks minu teadmistele väga palju lisavidinaid, millest ma polnud eriti kuulnudki. Otsustasin, et praktika võiks olla just see turvaline ajutine limbo, kus omandada reaalseid kogemusi ja õppida juurde, et sealt edasi suunduda juba tööturule.

Kuidas ma Redwallini jõudsin?

Esimesena sattusingi kohe Redwall Digitali nimele. Ju mingi saatus mind nende kodulehele tõi, leht oli kutsuv, eraldi alamleht praktikandile olemas, boonusena asukoht minu kodu kõrval, seega mõeldud-tehtud. Kirjutasin selle tähtsa kirja valmis ja vajutasin “Saada”. Vahepeal sain lisainfot ka Töötukassast tööpraktika võimaluste kohta ja seegi ilmselt andis suurema võimaluse löögile saada. Mulle saadeti proovitöö, mille kestel ma suutsin mitu korda mõelda, et see värk ikka pole minule, ma ei saa ju hakkama ja mida ma üleüldse mõtlesin. Kui lõpuks tuli vastus testimise tulemustega, siis ei julgenud kohe vaadatagi. Kuigi proovitöö polnud just viiele sooritus, siis tänu püüdlikkusele nähti minus potentsiaali ja mind kutsuti vestlusele. Pärast seda olin ma üsna veendunud, et Redwall on hea koht, kust alustada, kus õppida ning harjutada ja kui elu pakub võimalust, siis jääda sinna pikemaks perioodiks. Sain järgmisel päeval teate, et mind oodatakse 1. juunist praktikale. See oli nii imeline! Ja siis tuli hirm. Aga kuidas ma praktikal hakkama saan….?

Iga algus on raske

Minu praktika algas juhendeid lugedes ja kollektiiviga harjudes. Tähistati ühiselt kolleegi töö aastapäeva ja istuti seega ühise laua taha. Minu juhendaja ütles, et mind ootab õnneks mõnus pisike projekt ees ja ma ei peaks muretsema. Järgnes arvuti ja projekti seadistamine, ühenduste loomine ja et kõik töötaks nagu vaja. Infot oli nii palju, et ma suuremas osas ei saanud algul üldse midagi aru, mida ma teen. Siis sain alustada kavandi järgi plokkide loomist. Redwallis kasutatakse peamiselt Bootstrapi ja seda saab oma vajaduste järgi üle kirjutada. Minu praktika üks eesmärkidest oligi saada veelgi suuremaks sõbraks Bootstrapi ja Figma kavandite lugemisega, lisaks sellele, et muidugi saada üleüldist reaalset arendus kogemust ja õppida struktureeritult koodi kirjutama. Seda olen nüüdseks saanud mõnusalt ja rahulikus tempos harjutada.

Järgmine tegelane, kellega ma varem polnud üldse kokku puutunud, oli Gutenberg. Kui ma WordPressiga aastaid tagasi proovisin kodulehte luua, põrnitsesin arvuti ekraani nagu segane, lootuses midagi aru saada. Tol ajal lõin käega ja suundusin lihtsamate platvormide nagu Wix jt sarnaste poole. Kooliõpingute ajal tutvustati meile CMS platvormide raames just WordPressi. See tundus ulme keeruline ja liiga palju just meelde ei jäänud. Praegu vastavalt seadistatud keskkonnas on nende asjade kasutamine iga päevaga järjest lihtsam ja arusaadavam. Aga nüüd see Gutenberg. Need on WordPressi plokid, mis on pigem uuema aja saavutus. Need on eelseadistatud plokid, mida haldaja saab oma veebilehe loomiseks kasutada. Aga neid saab üle kirjutada, mis teeb need veelgi mugavamaks ja personaalsemaks. Lisaks saab luua täiesti custom plokke, mida siis erinevatel lehtedel võib vaja minna. Ja vot seda ma tegema hakkasingi.

Loe juurde:

Mis on Gutenbergi plokk ja kuidas seda kasutada?

WordPressi haldamise artiklisarja teises osas uurime, missuguseid muutusi tõi WordPressi kaasa Gutenbergi sisuredaktori kasutuselevõtt.

Lähemalt

Õppemomendid Reco projektist

Minule usaldatud Reco projekti puhul oli tegemist teaser veebiga, mis tähendab, et see on lihtsustatud veeb, mis on kliendile juba enne põhiveebi loomist kättesaadav. Sellele saab hakata lisama elemente ja plokke ning pidevalt täiustades jõuda täismahus põhiveebini. Esialgu oli minu tööks ehitada lihtne onepager leht, millel on kolm erinevat põhiplokki ja lisaks footer osa.

Minu raskused algasid Figma programmist, kust ma esialgu midagi nagu oskasin välja lugeda, sest olin sellega kooli ajal ja proovitöö osas kokku puutunud, aga teadsin, et ma ilmselt ei kasuta seda veel õigesti. Mulle on jäänud mulje, et Figmas on tihti rohkem, kui projekti jaoks vaja on, või siis jäid mul just tähelepanuta asjad, mida tegelikult väga oli vaja seadistada mõne ploki jaoks. Ka plokkide loomisel kood nägi välja nagu hiina keel ja alguses ei saanud ma sealt suurt midagi aru. Ma polnud kunagi kokku puutunud ei Reacti ega PHPga. Kui aga rida rea haaval sai asi üle vaadatud, hakkasid mitmed asjad tunduma tuttavana ja iga plokiga läks asi palju lihtsamaks. Alati sain ma oma juhendajatelt küsida, kui midagi ei osanud või ei saanud aru. Üleüldiselt olen õppinud rohkem iseseisvust arendajana, kuna iga asja pärast ei taha teise inimese tööd segada ning olen püüdnud praktiseerida, et kogun oma küsimused ja probleemid kokku, proovin neid veel ise lahendada (guugeldamine on muidu üks väga hea ja lihtne asi, mis kipub tihti ununema, eriti kui juhendajate näol abi käepärast on), aga kui üldse aru ei saa, mida või kuidas edasi, siis kollektiiv Redwallis on ülimalt abivalmis ja tore. Juhtimises on väga oluline luua töötajatele keskkond, kus ei kardeta teha vigu, sest läbi vigade on võimalik õppida. Loomulikult on projektipõhiselt paigas, kes millega tegeleb ja seega on paigas ka, kes mille eest vastutab. Praktika ongi selles osas hea koht, et vähemalt esialgu on vastutus juhendajaga jagatud ja turvaline, isegi kasulik on teha vigu.

Mul edenes plokkide tegemine ja ülesanded üsna nobedalt ning ühel hetkel sai hakata lehte testima. See on omaette protsess, mille esimese osa teeb ära arendaja ise. Tuleb veenduda läbi erinevate veebipõhiste testijate lehe sobivuses nõuetele, ligipääsetavusele jne. Lisaks on tarvis erinevad brauserite versioonid läbi vaadata ja ka erinevates reaalsetes füüsilistes seadmetes lehte kontrollida. Sellele järgneb topeltkontroll läbi kõrvalise inimese pilgu ehk testija vaatab veel omakorda lehe üle ja edastab parandusettepanekud. Korrektuurid said pärast koos juhendajaga üle vaadatud.

Aga lükkaks laivi?

Minu praktika eesmärk oli 1,5 kuu jooksul valmis saada Reco teaser veebileht. Kolm nädalat praktikal olnuna alustasime nädalat koosolekuga. „Klient sooviks enne jaanipäeva lehega laivi minna.“ Minu peast käis läbi: „Kuidas palun?“. Olin muretsenud, et kas saan ikka praktika lõpuks projekti valmis, kuigi testimine oli juba tehtud ja suurem pinge oli maas. Aga parandused, haldusjuhendi koostamine, ülevaatamine ja vajadusel veel puhastamine ning siis see laivi minek. Iseenesest kujutasin ette, et mis ta siis ära ei ole. Paar klikki ja lükkame ülesse. Ei-ei. Kulus umbes 6 tundi, et kõik korrektselt vormistada ja laivi panna. Vahepeal tegin märkmeid, et olulisemad protsessid oleksid selgemad, kui peaksin seda tulevikus veel tegema. Üleüldiselt hea nipp, mida ma alles hiljem hakkasin kasutama, et olulisemad sammud võiks kirja panna, sest me unustame hämmastava kiirusega asju, kui me neid just igapäevaselt ei tee.

Kas töö otsas?

Töö selles valdkonnas ei saa vist kunagi otsa. Kuna mina lihtsuse mõttes pidin jääma Reco teemasse sisse, siis pärast lehe laivi minemist sain ülesandeid, mis puudutasid juba põhiveebi elemente. Üheks väga huvitavaks osaks oli just Gutenbergi plokkide seadistamine ilma etteantud kavandita, kuid usun, et põhiosa sellest sai korrektselt tehtud ja on edaspidi kasutatav, kui nende järgi lõpuks vajadus tekib. Üheks põnevamaks pooleks oli uudiskirjaga liitumise võimaluse loomine ja Smaily keskkonnaga sidumine. Seal esines mitmeid probleeme, mida lahendades sai palju huvitavat õpitud. Keerukam osa oli ka põhiveebi jaoks, juba siis kavandi järgi, navigatsiooni paneeli loomine ja stiilimine. Sellega tekkis alati mingi probleem, kui kuskil midagi sai muudetud, aga vaikselt nokitsedes saavad asjad korda ja ise jälle kogemusi juurde.

Samuti sain ülesandeks blogipostituse kirjutamise, mis oli mõnus vaheldus projektiga tegelemisele. Sain proovida ka live veebil WordPressi uuenduse tegemist. Õnneks oli just minu juhendajal tulnud välja WordPressi koolitussarja postitus, mis käsitles just WP uuendamist, seega alustasingi hoopis seda ülesannet lugemisega.

Peamised mõtteterad praktikalt:

• Usalda elu, väike hirm käib mugavustsoonist välja astudes alati kaasas, aga sellel ei tohi lasta saada takistuseks.
• Kasuta ära uue alguse motivatsiooni, ime endasse kõik teadmised nagu käsn ja küsi kõike, mida sa ei mõista – ainult nii saad sa õppida ja areneda. Ära unusta guugeldamist. 
• Ole tähelepanelik, võta esialgu pigem rohkem aega, ole valmis ootamatusteks. Loo kvaliteeti, mitte kvantiteeti.
• Iseseisvus on trump, sest mõnes olukorras saad loota vaid iseendale. Õpeta end ise aitama. 
• Kirjuta olulised sammud ülesse, ära looda ainult oma mälule. 
• Ole paindlik, ära võta konstruktiivset kriitikat isiklikult, julge teha vigu, samal ajal ole valmis ka tunnistama neid ja võtma vastutust.
• Probleemid on meie sõbrad. Neid nähes tuleb rõõmustada, sest nad tulid meid õpetama!

Kas sulle päriselt ka meeldib?

Aegajalt pause tehes Aparaaditehase sisehoovi kontori rõdul leidsin end mõttelt, et lõpuks olen ma õiges kohas õigete inimestega. Sees on kuidagi rahulik ja kodune. Tihti küsitakse minult pärast üllatunud nägu, kui kuuldakse, et ma olen otsapidi IT maailma jõudnud, et kas mulle päriselt ka meeldib see (selle küsimuse esinemissagedus on siiani olnud 100%)? Ma vastan: “Jah!”. Kui paar kuud tagasi polnud ma üldse kindel, et see on asi, mida ma peaksin ja võiksin teha, siis Redwalli praktika on tekitanud minus kindluse ja tahte veebiarenduses edasi liikuda.

Pärast väga aktiivseid tööaastaid ja rahulikumat perioodi kodus lapsega, on just kontoris töötamine see puhkemoment, mil saan millelegi täielikult keskenduda ja kui ülesanded tulevad välja ka, on rahulolu suur. Redwalli keskkond, kollektiiv, ääretu toetus ja isiklik sisemine motivatsioon midagi kvaliteetset ja vajalikku ära teha, lükkavad mind järjest rohkem edasi oma töös ja enesearengus. Kuna elu andis võimaluse ja mulle hakkas siin niivõrd meeldima, siis pärast kollektiivpuhkust sukeldun veelgi sügavamale põnevasse IT maailma. Ja mitte enam praktikandi, vaid veebispetsialistina.