Veeb on üha mitmekülgsem ja loovam, justnagu interneti algusaegadel. Aga mida toovad uued tehnoloogiad metaversum ja web3?
Silver Sikk
02.02.2022
Entusiasmipõhised miniveebid
Veeb on üle aastate taas üha mitmekesisem. Just ses mõttes, et kes, mida ja milleks veebi üles paneb.
Üldistades võib öelda, et 90ndatel ja nullindate alguses oli veeb veel katsetuste liivakast, mis polnud nii üheselt ärile keskendunud piirkond nagu täna. Nett kui turunduskanal oli veel üsna võõras mõte ja proportsionaalselt oli väga palju just õhinapõhist veebi: fännilehti, eraisikute tere-see-on-minu-veebileht tüüpi veebe jms. Kui tulid blogikeskkonnad, koondus individuaalsem eneseväljendus blogidesse ja sealt hiljem edasi sotsiaalmeedia lõpututesse vestlusahelatesse. Mis väljapoole jäi, on eelkõige veebipõhised teenused ja turunduseks loodud veebilehed.
Kuna täna on mitmeid kättesadava hinnaga veebiehitus-äppe (nt Webflow, Readymag), mis ei piira kasutust mallidega ja on piisavalt paindlikud ja lihtsad, et teha mida iganes, siis toimub praegu internetis väikestviisi mingi loovuse plahvatus. Tehakse portfoolioid ja kunstiprojekte, pannakse üles eksperimentaalseid haridusveebe, immersiivseid minimänge, niisama veidrusi.
Lugude jutustamine ja mängulisus meeldivad inimestele. Sellised veebid on ka disainikonkursside lemmikud. Aga su arvuti muudavad sageli hõljukiks, sest võtavad oma efektide ja animatsioonide hulgaga arvutist ja selle jahutussüsteemist viimase välja. Oma koht on sellistel eriveebidel kindlasti olemas.
Nostalgial ja minevikuga mängimisel on ikka oma koht. Hetkel on disain 60-70ndate siledast idealismist ja psühhedeeliast nihkumas 80-90ndate mitmekihilisemasse ja hägusamate piiridega maailma.
Oled veel rohkem trendiharjal, kui vahetad pealkirjas grotesk-kirja või 70ndate Souveniri kitsa seriifidega fondi vastu (ITC Garamond, Editorial New vms), lisad fotodele grain’i või paberitekstuuri või kasutad hoopis illustratsiooniks airbrush-tehnikas fake-3D-d.
80ndate stiilis reklaam ja samas teemas kitsas font veebilehel oda.co
Vaikselt podiseb juba ka 90ndate puder, aga natuke kahtlane, et see korporatiivsesse peavoolu jõuab. Samas, illustratsioonina miks mitte. Märksõnadeks spontaansus, imperfektsus, hägusus, lomo-foto, nihestatus, miksimine, kontoritehnikast tuttavad tekstuurid (koopiamasina, faksi, printeri, trükirastri pinnad, vead jms), piksel-graafika, video- ja telemüra, glitch-efektid.
Suhtumine, et me ei hoia tagasi, üli-intensiivne, tihe, kiire, suur, eksootiline, ekstaatiline… Tihti tänavastiilis graafika ja layout. Teemades nagu toit, meelelahutus, mood, kunst jms, kus elamused ongi intensiivsed.
Lõi mõni aasta tagasi korporatiivse veebi ukse jalaga lahti, tõi värsket õhku ja on nüüd tagasi omi kunstiasju ajama läinud. Visuaalseid elemente sellest kasutatakse nüüd ka laiatarbe-veebides, aga seda, et veebilehe robustset olemust, sisu või struktuuri esile tuuakse, ja et veebileht võib olla ka midagi muud, kui turunduskanal, näeb eksperimentaalsemates nišiveebides. Kui on vaja restarti teha ja inspiratsiooni koguda, siis vt hoverstat.es.
Sisutükid on justkui markeeritud ja struktuur esile toodud: schema.figma.com. Layoudi tabelisarnane struktuur on nähtavaks tehtud: kiwie.com. Layouti saab ise hiirega lohistades muuta: sick.agency.
Korporatiivne nunnu
Valitsev stiil kogu digimaailmas, ka sotsmeedia- ja tehnoloogiahiiud on seda teed läinud. Helge ja sõbralik, mahedad varjud, plast-mänguasjalik 3D ja viimastel aastatel muidugi lopsakad ümarnurgad. Poeb algorütmide toel seljaajuni välja ja vallandab sõltuvusttekitavaid mõnulaineid. Liiga sageli kohtab habemete ja manbun’idega lapsikuid legomehikesi.
Kasutatakse eri visuaalseid võtteid, näiteks klaasmorfism on justkui poolläbipaistvast klaasist stiil. Claymorphismis on vormid nagu ilma tekstuurita ja lihtsustatud 3D-mudelid. Mõlemad on eelkõige illustratsioonides. Clay võib olla ka äärmuslike ümarnurkade ja pisut täispuhutud vormiga nagu lastele mõeldud liideses – seepärast päris igale poole ei sobi, aga VR/AR keskkondades oma füüsilisusega asjakohane.
Trendiülevaadetes on iga aasta räägitud minimalismist ja suurtest pealkirjadest, nii et ei ole seda nagu mõtet mainidagi olnud, aga praegu näeb tõesti palju veebe, kus suur tekst on vaat et peamine, mis veebile ilme annab.
Seejuures on kirjade palett, mida kasutatakse, väga mitmekesine. Peamiselt muidugi plokk-kirjad (geomeetriline, grotesk), aga ka klassikalised seriifidega tekstikirjad, 20 sajandi II poole retro, varasem art déco, vintage, futu. Ja kõige selle mikstuur veidrates ehiskirjades, mida siis suurelt pealkirjades kasutada.
Väga kuum on kitsas seriif-kiri, sama saab öelda ka monospaced serifi kohta, siin mõlemad koos:
Fonditööstus õitseb, indie-tegijaid on maailma. Uus ja avangard sünnib pigem vanas Euroopas, aga näiteks Ida-Euroopa ja Lõuna-Ameerika tunduvad ka kuidagi osavad. Toetame kodumaist Kirjatehnikat!
Tehnilise poole pealt on juba tavaline variable-fontide levik, mis tähendab, et ühes kerges failis on erinevad lõiked koos. Tulemas on ilmselt fondid, kus kasutatakse ka eri optilisi suurusi – pealkirjas ja sisutekstis näidatakse vastavaks kasutuseks optimeeritud variante.
Disainivõtetest on levinud erinevate fonditüüpide kombineerimine. Eristuva fondiga juhitakse tähelepanu ja välditakse monotoonsust.
Viimase päris mitme aasta loomulik areng on olnud efektide ja mikro-animatsioonide kasutus. Need lisavad veebile füüsilisest maailmast tuttavat tunnetust.
Aga ka loo jutustamiseks ja brändingu rakendamisel kasutatakse animatsiooni üha rohkem. Seda trendi toetab ilmselt ka 3D populaarsus ja näiteks ka laigu-trend on ilmselt oma eluiga pikendanud osaliselt tänu 3Dsse kolimisele ja liikumisele. Animatsiooni kasutust toetavad ka paremad tehnilised võimalused, lihtsamad tööriistad-tehnoloogiad (nt LottieFiles) ja tegijate üha suurenev kogemus.
Huvitav tähelepanek: kuna liikumispiirangud tegid filmimise keeruliseks, pöördus reklaamindus animatsiooni poole, nii et ses vallas räägitakse nüüd buumist. Turundus on väga huvitatud täiskasvanutele mõeldud veidrast animatsioonist, à la “Rick and Morty” ja “Midnight Gospel”. Loe lähemalt.
Pöörane kerimisega kontrollitav animeeritud one-pagerambidexter.fun ja rahulikud ja soliidsed animatsioonid lehel blockchains.com.
Illustratsioon
Rõõm on tõdeda, et pilt on mitmekesine. Kui paar aastat tagasi kiskus pilt ikka üsna ühesuguseks, siis nüüd näeb laiemat valikut stiile. Vektor-graafika, 3D, käsitsi joonistatud – kõik on olemas.
Lisaks, illustratsioon ei ole enam lihtsalt miski, mida otsitakse sisule lisaks, vaid see on oma kindla stiiliga juba brändingu osa.
Animeeritud amorfne laik liigub hiirega kaasa: fwb.help
Et muidu viksi ja korralikku korporatiivsesse veebi elu tuua, hakati u 5 aastat tagasi kasutama palju laigu kujundit. See suund – lisada aktsendiks midagi orgaanilist – on oma elu edasi elanud ja läbi mänginud erinevaid võimalusi lõbusast veidrani.
3D ja liikumine on amorfsetele mullidele elu sisse puhunud. See kandus ka tüpograafilistesse eksperimentidesse, nägime ulmelisi vedelmetalliseid moelogosid, mis hõljusid kuskil unenäoistel vapor-wave maastikel. Kiikame paralleelsesse vintage-trendi ja tripime 60ndate LSD-psühhedeelias.
80ndad ja Memphis on jätkuvalt kuum oma värvikülluse, lõbu ja irooniaga: näeme erinevaid abstrakt-geomeetrilisi kujundeid, mida kannatab ka korporatiivses veebis tekstiplokkide vahel kasutada. Viimane on trend näiteks ka sisekujunduses, sest kodudesse on vaja mitmekesisust, teravust ja vimkasid, et mitte ikealikus optimaal-minimalismuses vaikselt ära haihtuda.
Lisaks äratuntavatele objektidele ka mingid geomeetrilised objektid: diagrama.co
Horisontaalsed galeriiribad
Dekoratiivsed või illustratiivsed pildiribad, millel pole iseseisvat olulist väärtust, sageli lisatud lihtsalt vahelduseks. Enamasti ise edasiliikuvad vahel pole isegi keritavad. Sisaldavad mitte üldse palju pilte – ainult natuke rohkem, kui arvutiekraani laiusesse mahub.
Korduva sõna või fraasiga liikuvad tekstiribad on endiselt kõikjal, isegi rohkem, kui varem. Raamina ja dekoratsioonina, menüüna ja sisuna, taustana, bännerina. Püsti, laiuti, diagonaalis. Sirgelt või sinka-vonka. Kõike saab.
Juba kõige antiiksematel veebilehtedel oli menüüriba vasakus servas ja alamenüü seal on tänagi tavaline. Telefonide tulekuga püstmenüü kadus, sest kitsal ekraanil ei saa seda näidata. Korraks kadus ka suurtel ekraanidel ülamenüü hamburgeri-nupu taha, aga ilmus siiski tagasi, sest seda peetakse piiratud ligipääsetavuse pärast siiani halvaks praktikaks.
Üha rohkem näeb aga taas seda, et menüü kolib ka suurel ekraanil hamburgeri-nupu alla linkide listiks pluss jaluses on detailsem menüü. Ja nii mitte ainult disaini-agentuuride edevatel lehtedel, kus see on miskipärast kogu aeg üsna tavaline olnud (sest pimedad justkui disaini ei vaja). Kusjuures ei pea menüülingid range listina olema, tehakse ka pingevabamalt (https://notoriousnooch.co/ – Notorious Nooch)
Uue asjana on mulle arendajate blogides silma jäänud veebiäpi stiilis püstmenüü vasakus servas. Püstmenüüs, kus kõik lingid ja tasemed on korraga näha, on sisus võimalik väga kiiresti liikuda.
Eks oleneb ikka kontekstist ja teemast. Üldiselt on laia levikuga veebiteenused on neutraalsed heledad; kino, sport jms adrenaliini pakkuv dramaatiliselt tume; tehnitsistlik värk neoonides, looduslähedased asjad pasteldsed jne. Veebide aktsentvärvi paneb ikkagi enamasti bränding paika.
Popp on hologrammi sünteetilisus. Aga teisalt ka õrnad värvilised animeeritud aurad. Need ka lakoonilise illuga kombineeritult või pisikeste fotoga esiplaanil.
Kui paar-kolm aastat tagasi oli õhus hirm, et kohe tuleb AI ja võtab töö enda kanda, siis nüüd on uus haip no-code. See tähendab, et asju saab teha ilma arendajateta. Saab ise veebi üles panna, äpi käima lükata.
Ennustatakse näiteks, et aastal 2024 pannakse 80% digitoodetest ja -teenustest üles nende poolt, kes pole tehnoprofid (vt Gartner, Inc.).
Milles on põhjus? Kuna digitehnoloogia on juba asendamatu ja koroonakriis andis selle kasutusele veel omakorda hoogu juurde, siis nõudlus digilahenduste järele on suur, aga arendajaid on tohutult puudus. Eestis näiteks oleks igal aastal vaja vähemalt 2600 uut IKT-spetsialisti, st peamiselt arendajaid, aga ka disainereid ja juhte (vt OSKA uuring).
Ka tööprotsessides on arendaja osakaal väga suur. Näiteks: oleks vaja uut veebi – aga kuna arendaja aega pole võtta või on see maru kallis, siis jääb see tegemata ja turundus ja kasum kannatab.
Veel üks näide. Veebidisainis on vana probleem, et disaini- ja arendusprotsess on justkui eraldiseisvad faasid. Kui disain on valmis “joonistatud”, peab keegi selle ka reaalseks veebiks kodeerima. Paratamatult tekivad tõlkes kaod, tulemus erineb plaanitust ja protsess on lihtsalt ebaefektiivne, sest sama asja tehakse juskui kaks korda. Ei ole normaalne.
No-code tuleb appi
Mida siis teha? Näib, et paljukardetud AI tegeleb mingite oma asjadega. Tuleb siis ise käed külge panna ja kui koodi ei oska, siis kasutada selleks tööriistu, mis on veebilehe ehitamise graafiliseks teinud. See ongi no-code.
Lihtsustatult, joonistad kaste, sisestad sisu, ühendad vajadusel teiste veebiteenustega. Isegi kui sa ei ole arendaja, siis täna on sul idee poolest võimalik digitoode/-teenus ilma koodi puutumata püsti panna.
Pidevalt tuleb peale rakendusi ja lahendusi, kus digitoodete loomiseks pole koodikirjutajat vahele vaja. Näiteks, veebidisainer kujundab veebilehe, misjärel äpp genereerib reaalse veebilehe ja paneb selle kasutamiseks üles. Või turundaja saab eelkujundatud sisuplokkidest uue maandusmislehe kokku panna ilma disaineri ja arendaja aega kulutamata. Või lood äpile välimuse ühes äpis, ühendad teisest äpist andmebaasi ja let’s go!
Omamoodi irooniline on, et kasvab ka nõudlus no-code ekspertide ja arendajate järele. Lisaks sobib no-code täna pigem väiksemate asjade loomiseks ja äriideede katsetamiseks.
Mis on no-code’i miinused?
Et midagi suuremat ja korralikumalt teha, võivad tekkida takistused, sh
Tuleb kasutada eri teenuseid, et just sobiv lahendus kokku panna.
Igal teenusel on oma püsikulu, st lõppkokkuvõttes võib arendaja töötasu odavam tulla ja endal oleks ka vähem sehkendamist.
Iga teenust tuleb tundma õppida, õpikurv võib osutuda pikaks ja raskeks.
Igal teenusel on oma loogika, piirangud ja kiiksud, mis ei pruugi sinu lahenduse jaoks sobida, st erilahendusi on keeruline teha.
Lahendus on seotud konkreetsete teenusepakkujatega. Kui teenus peaks näiteks tegevuse lõpetama, on ka sinu lahendus kinni. Sageli ei saa süsteemi ja andmebaase ka eksportida, et asi kuskil mujal üles panna.
Aga asjad arenevad ja ka näiteks WordPress kasutab no-code lähenemist oma Gutenbergi plokkidega ja Wix promob praegu oma disainitööriista ja Webflow konkurenti Editor X.
Keskkonnasäästlik veeb
Eelmisel paaril aastal esile tõusnud teema on juskui taandunud, aga tuletame meelde.
Niisiis, veeb ja kõik elektrooniline vajab toimimiseks energiat – ja mitte vähe. Et maakera on seetõttu kohe aurustumas, siis on viimane aeg midagi ette võtta. Mida veebiomanik teha saab?
Veebimajutus on kõige suurema ökoloogilise jalajäljega. Seega, vali roheenergiat kasutav teenusepakkuja ja võid kohe rahulikumalt magada. Praeguse energiahinna-šoki taustal muidugi keeruline teema. Tundub, et Eesti suurematest veebimajutajatest ei räägi oma energiakasutusest keegi. Kas meie kandi veebilehed sõidavad vanaviisi tossava kivisöe peal?
Veebilehe optimeerimine on teine oluline asi. Bittide mõttes kergem veeb vajab serverist kasutajani liigutamiseks vähem energiat. Tee oma veebis pildid väiksemaks kui 200 kb ja oled teinud heateo! Kusjuures, kuna optimeeritud ja kiirem veeb tähendab kasutajasõbralikkust ja kliendirahulolu, siis on see ka äriomanikule potentsiaalselt kasumlikum.
Juhusliku näitena saab EV valitsuse veebileht kiirusetestis päris nõrga tulemuse (15 %). Test näitab ka parandamise kohti: suured pildid ja optimeerimata kood on põhiprobleemid.
Aga mõtleme edasi: kas kõike seda sisu on vaja serverites hoida ja näidata? Ja veel ohtlikumale pinnale minnes: kas su teenus-toode, mida su veeb pakub, on ikka keskkonnasäästlik?
Sellest on digidisaini ringkondades palju juttu ja näiteks meie Redwallis järgime veebe luues ligipääsetavuse standardeid juba vaikimisi. Aga maailma lõikes seni arengut väga märgata pole. Ilmselt on siin ka väike ajanihe mängus, uuemad ligipääsetavad veebid pole veel valdavaks saanud.
Uus standard kaasab uusi tehnoloogiaid ega piirdu ainult veebisisuga.
Arvestatakse rohkem eri tervisehäiretega, mitte vaid nägemisprobleemidega.
Värvikontrasti algoritm saab paremaks. Praegune algoritm on matemaatiliselt kena, aga mõni standardile vastav värvikooslus, mis peaks justkui olema hästi loetav, on inimsilma jaoks keeruline. APCA arvestab rohkem kontekstiga. Kontrastinäitaja arvutatakse teksti omaduste (fondi paksus ja suurus), värvi (tajutav heleduse erinevus teksti ja tausta vahel) ja konteksti (ümbritsev valgus, ümbrus, teksti sihtotstarve) põhjal. Tahad proovida? Siin üks iroonilisel kombel hämmastava disainiga APCA kontrastikontrollija.
Hinnang muutub mitmekihilisemaks ja paindlikumaks. Praeguse süsteemi järgi kas vastad standardile või ei ja sellega on teema justkui lahendatud. Uus standard näitab alati parandamis-kohti.
Standardi kategooriaid ja loetavust lihtsustatakse. Tööriist peaks ikka ise ka kasutatav olema!
Seega muutub teema veel keerulisemaks, kui seni ja vastava ala spetsialistide tööpõld ainult laieneb.
Kindlasti on see fraas, mis klikke kogub, aga kas ka midagi enamat? Kuigi asi on väga algusjärgus ja küsitavusi on igast suunast vaadatuna palju, siis eks mingitel lahendustel on oma koht ilmselt täitsa olemas ja disainimaailm hoiab teemal silma peal, tööpõldu oleks. Kõrvalmõjuna tõmmati nüüd ka vahepeal täitsa unustatud virtuaalreaalsuse teema kõige sügavamast põhjast välja.
Veebidisaini otseselt ei mõjuta, aga kultuuriliselt huvitav nähtus. Hämmastav on näha, mida kõike ollakse valmis tokeniteks jupitama ja mängustama: tahad teenida, panustades kohtulahenditele – no miks mitte! Tuleb au anda, ise ei oskaks nagu sellist asja välja mõelda.
Web3 loob interneti uueks
Haip NFTga samas krüpto- ja plokiahela suunas, aga avaramalt. Web3 jutlustab detsentraliseerimisest. Üsna õigustatult peetakse valeks praegust olukorda, kus pakutavad veebiteenused ja inimeste andmed on koondunud ahnete suurkorporatsioonide kätte. Õige oleks, et kogu ökosüsteem põhineks võrdsusel ja et kõik, alates rakenduste koodist ja andmebaasist kuni rahade liikumiseni ja isikuandmeteni, oleks turvaliselt laiali plokiahela detsentraliseeritud võrgus. Siin päris hästi idee lahti seletatud.
Põhimõttelisi probleeme, tehnilisi puudujääke ja muidu jamasid on sel kontseptsioonil paraku palju ja asi on kaugel ideaalist. Asja rahastavad kasumile suuntud riskikapitalistid, süsteemi jagavad ainult krüptonohikud ja tavakasutajal pole mingit reaalset kontrolli, reegleid pole, sest pole mingit keskset instantsi, süsteem on vähemalt seni ikka väga tsentraliseeritud. Ja kõik see ähvardab maakera sõna otseses mõttes kiirelt ära küpsetada, kui asi peaks jääma praeguse krüptotehnoloogia peale ja minema massidesse.
Lisaks objektiivsetele probleemidele näivad ka tehno-prominendid üleolevad, nii et asi on juba hapu. Idee on ju ilus, eks näis, mis ja kas saab.
Kuidas see kõik veebidisaini puutub? Detsentraliseeritud äpp (inglise keeles lühend dApp) on arenduse mõttes küll tavapärasest pisut erinev, aga kasutajakeskne disain on ju ikka sama. Kirjutatakse, et UXdisaineri ja kirjutaja ülesanne on eelkõige teema lihtinimesele tarbitavaks teha, vormida mentaalset mudelit.
Võibolla see toob kaasa mõne uue kasutusmustri või UI-elemendi, aga see ei erine ju põhimõtteliselt sellest, et praeguses veebis mõnd keerulist toodet, finantsteenust või valimiste eel poliitprogrammi maha müüa.
Nojah, võibolla pole mu mentaalne mudel veel paika väänatud, jälgime teemat. Igatahes tuleb päris palju ägedamast veebidisainist just krüptoteemalistest veebidest, see on ka siinse artikli näidetes märgatav. Nagu kuskil keegi mainis: web3 tundub praegu olevat lihtsalt lahe uus asi, millega tegeleda ja mida reaalselt ise vormida – nagu 90ndatel veebiajastu algusaegadel.
Lõpetuseks ja inspiratsiooniks parimatest parimaid
